Ma nüüd kirjutan natuke sellest, kuidas me viikendil Rootsis suusatamas käisime. Eks ta üldiselt selline veesuusatamise moodi üritus oli, need kolm nõlva, mis avatud olid (ja see on koos beebinõlvaga) olid nagu konkreetselt ainuke paik, kus tinglikult rääkides lund oli. Ülejäänud Rootsi oli pruunikashall nagu Taanigi, välja arvatud kohad, kus krookused ja lumikellukesed õitsesid. Üldiselt on üsna kummaline suusatada, kui väljas on +5C ja mäele jõudmiseks peab läbi mudajärve pladistama. Taevast sadas enamuse ajast mingit kahtlast substantsi, mis vähese olemasoleva lume millekski närimiskummisarnaseks muutis. Aga peame vist olema tänulikud - kuni mäele jõudmiseni oli seda päris raske uskuda, et kusagil üldse suusatamiseks piisavalt lund võiks olla.
Mul oli üritusega seoses kerge lootus, et ehk õnnestub ka mu teisepoole silmad avada ses suhtes, et kõik (tali)sport ei ole ju ometigi kurjast. Aga ma kardan, et sellega läks nii nagu läks. Valides talle lumelaua, tegime ilmselt algusest peale saatusliku vea ja olles end esimesel päeval kirjuks kukkunud, hulkus David pühapäeval peamiselt fotokaga ringi.
Luid seekord keegi ei murdnud (vähemalt mitte meist, mul muidu oli küll tunne, et inimesi veeti sealt traumapunkti umbes iga kümne minuti järel), prillid jäid terveks, ainult ribidel on sinine laik seal, kuhu ma ankruga obaduse sain.
Õhtul mängisime Redneck Life'i. Võidab mängija, kellel mängu lõpuks enim hambaid alles on. Soovitan absoluutselt soojalt. Eks ta muidugi üks ühiskonna vähemkindlustatud kihtide pilamine on, aga ma ei mäleta, et see meid kunagi enne takistanud oleks.
Ma ilmselt panen kunagi facebooki üles ka ülejäänud suusatamispildid, aga häid pilte seekord eriti ei saanud - valgus oli nõrgavõitu ja mul ei olnud meiki näos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar