2008-09-23

Liis Lassi kassil on massid sassis

Iseenesest mulle väga meeldib see, kuidas igasuguste poolametlike kohtumiste ja seminaride programmilehel on nii umbes alates kella kaheksast õhtul märgitud päevakavapunktina "Networking". Mis praktikas reeglina tähendab pigem "Heavy drinking in ze hotel bar, in ze city centre and in ze hotel bar again, until ze morning", aga keegi ei mõista muidugi minust paremini, kui oluline on teatud küsimustes diplomaatiline väljendusviis.
Ühesõnaga, nagu paremini informeeritud juba teavad, saan ma nüüd uhkusega öelda, et olen käinud Düsseldorfis. Mis on ka põhimõtteliselt kõik, mida mul selle kohta öelda on, ja seda põhistan ma asjaoluga, et ka saksa turismikataloogides leidub Düsseldorfi kohta väidetavalt vaid kaks märksõna: Claudia Schiffer ja Karl Lagerfeldt. Soovitasin nädalavahetuseks jäänud norra poistele tungivalt ikka Claudia Schifferi maja vaatama minna ja nad tõsimeeli küsisid, kas see on nagu Düsseldorfi Eiffeli torn ja Tower Bridge.
Tagasi tulles veetsin parema osa laupäeva õhtust lennujaamas pagasilindi ääres, saateks vormiriietes tädi ärritatud kinnitused, et ta ju ütles juba, et paari minuti jooksul kotid tulevad. Paarist minutist sai poolteist tundi, mille jooksul nägime muuhulgas ära kohvrid Oslost, Münchenist ja Fääri saartelt. Mu kolleeg väitis, et temaga juhtuvat seda neljal korral viiest (täpsuse huvides pean küll ära märkima, et mul oli see esimene kord, kus Kopenhaageni ground handling minuga mägra p... mängib) ja et ta üldse ei mõista, mis alusel Kopenhaageni lennujaam üritab end müüa, kui kõige paremini toimivat lennujaama Euroopas. Aga üldiselt tundub, et taanlased armastavad SAS-i sama soojalt kui eestlased Estonian Airi ja keskerakondlased Ansipit, s.t. vanal heal põhimõttel, et keegi peab ju süüdi olema ja konkreetset nägu läheb vaja.
Õhtul saabus saladuslik sõnum Davidilt (kes hetkel Itaalias aega veedab), et viimased neli tundi on ta olnud "bikini in the mountains". Muutusin kergelt murelikuks, aga siis mõistsin, kui sobiv järg sellest saab tuntud poplaulukesele "Dzhinn pudelis", esitajaks preili Aguilera. Jääb üle vaid järgmist Eurovisiooni oodata.
Päeva lause muidugi tuleb taas kord jälle Delfist ja ma kujutan rõõmuga ette, kui suurepärane artikulatsiooni- ja rütmi harjutus sellest näiteks lavakunstitudengitele saaks. Kordame nüüd kõik kooris: "Liis Lassi kassil puhuvad kõhutuuled!" (Liis Lassi kass muidu tundub üpris sümpaatne loomake olevat ja see sirgetel jalgadel poing-poing-poing külaliste rõõmuks läbi korteri põrkamine on ju ka igati kvaliteetne meelelahutus; katsun selle oma kassile selgeks õpetada niipea, kui tal nurgapoest õlle ja suitsude toomine käpas on).

2 kommentaari:

Anneli ütles ...

Et oleks siis võtnud vaevaks enne konsulteerida Düsseldorfi asjus! See on ju ometi kuulus linn, kus alustas oma professionaalset kunstnikukarjääri Joseph Beuys, oli muu hulgas ka Düsseldorfi kunstiakadeemia professor ja sooritas seal kuulsa performantsi "Kuidas seletada kunsti surnud jänesele". Ja sooritas üldse hulga tegusid, mis kuidagi raami ei mahtunud ja rektoril juhtme kokku ajas (näiteks võttis vastu kõik, kes tahtsid kunstiakadeemiasse astuda - see on ju täiesti vastuolus kapitalistliku konkurentsiga!). Peale seda polla Beuysi enam Düsseldorfis nähtud, Kasselis aga küll.
Ei, aga päriselt: kui laiadele massidele pakutakse modelle ja moeärikaid, kunstiinimesed lähevad Beuysi peale pöördesse, mis siis juriste erutaks? Maja, kus võeti vastu mingi seadus? Allkirjastati esimene tuludeklaratsioon? Kõrtsilaud, mille taga otsustati, mitu volti peab kohtuniku žabool olema? Hambaarstid käivad heldimusega vaatamas maja, kus kasutati esimest korda valguskõvastuvat täidist? Agronoomid esimest kasvuhoonet, kus hakati taimedele muusikat mängima ja kolmekordistati saaki? Või mis?

Cat Power ütles ...

Kuule, ma tean olenemata oma elukutsest Beuysi küll, onja (põhiliselt küll ühe Klaus-Peter Wolfi teose põhjal, kus ta naine hoiupõrsast avada üritades küünekäärid ära lõhkus ja siis soovitas nende peale "Beuys" kirjutada ja need korgitserina maha müüa. Vms.).
Aga ma ei tea, mis juriste erutaks, rohkem kui laiu masse üldiselt. Ma pole nagu märganud, et juristid Saksamaale minnes õhkaksid "Oh, kontinentaalõiguse kodumaa!"
Küll on mul elavad mälestused sellest, et kui ma esimest korda kuulsin anekdooti raamatupidajatest ("Accountants don't get depression, they get depreciation."), naersin ma umbes kolm päeva, ja mõistsin seejärel, kui ma oma rõõmu n.ö. laiade massidega jagada püüdsin, et üldiselt on raamatupidajanaljade tähendus "laiade masside" jaoks täiesti marginaalne. Siit järgmine samm on (teatud nostalgiaga) juba ka kõik asjaõigusseadusega seonduvad teravmeelsused ja dressmenetlus. Aga noh, eks me kõik oleme hoolimata väljanägemisest ikkagi inimesed ju.