Kommid siia, kuvadi põvssad!

Ka taanlastel on oma vastlapäev (vrdl. oinad ja mihklipäev), kohalikus keeles fastelavn. Tegemist on üritusega, mis sisuliselt kõigi kohalike laste rõõmuks kattub meie mardipäeva ja ameeriklaste halloweeniga. Nooremad jooksevad ringi ülesvuntsitud kassi- ja printsessikostüümides, mängitakse pinjata-mängu (peksa kepiga alla midagi, mis on ülesriputatud? ma ei ole detailide koha pealt väga käpp...) ja käivad laulu-tantsu saatel naabritelt maiustusi norimas. Pakutakse vastlakukleid - suur tükk lehttainast, millele on vahele pressitud moosi, vahukoort, suhkruglasuuri ja muud head; ühesõnaga, dieedile mõjub veelgi hullemini, kui eesti vastlakukkel, mis statistiliste vaatluste kohaselt on tavapäraselt veidi väiksem.
Vastlapäeva õhtul ilmusid niisiis ka meie ukse taha kaks vastelt jooksvat kohalikku immigrandilapsukest. Olles saanud pihta asja üldisele ideele, ei saa ju niivõrd säravat biznesplaani kasutamata jätta. Avasin koputuse peale ukse ja seal nad olid - kaks teksapükstes varateismelist kutti, kes aega viitmata tulid lagedale ultimaatumiga: kommid või raha. Või muidu? Panin ukse jälle ilusti kinni, ega nad väga kaua ei lärmanud ka. Kus integratsioon ebaõnnestub, võtab ligimesearmastus kenasti üle. Nørrebros elatud kahe aasta jooksul olen tõeliseks rassistiks muutunud.
Mu teinepool otsustas eelseisva tähtsündmuse puhul pakkima hakata, aga kuhu me need kastid vahepeal paneme, seda ma tõesti ei tea.