Nagu korralikule kuningriigi alamale ja ristiinimesele kohane, jälgisin ka mina eile telerist Willi ja Kate'i pulma. Teadagi, meil dekreedis olijatel ju nagunii paremat teha ei ole (tegelikult muidugi on probleem selles, et end sulle külge imenud uinuv imik seab teatavad piirangud liikumisvabadusele). Ja, andestatagu mulle see kergemeelsus, vähemalt üks kõne meenutas mulle küll kahtlaselt Joey tiraadi Monica ja Chandleri abiellumisel. Et "it's all about having and sharing and giving and receiving" või kuidas see nüüd oligi. Peale seda ma muidugi ei suutnud kogu seda kaadervärki enam üldse tõsiselt võtta.
Ajas ahastus mind ka taas kord - hoidke nüüd piip ja prillid! - lutti kasutama. Pärast veerandtunnist eksperimenteerimist, mille kestel laps luti vastikusega kümmekond korda välja sülitas ja üha hullemini röökis, tekkis mul küll tunne, et luti roll meie majas on eelkõige kasvatuslik. Et näitad lapsele lutti: kui sa nüüd kohe vait ei jää, siis pistan sulle uuesti luti suhu. Istusin siis hälli kõrval, lutt ähvardavalt ühes käes püsti. Jäigi vait, küll ainult pooleks minutiks, aga sellest piisas, et mul taolised sobimatud emotsioonid selleks korraks lahtusid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Osta võimalikult palju erinevaid lutte ja hakka aga proovima. ;)
Mimmule kõlbas ainult mingi NUK lateks lutt, ülejäänud kõik sülitati lihtsalt ja ülbelt välja. Kord otsis härra pool linna läbi, et seda leida ja ei leidnudki, siis oli vanematel häda käes.
Mul juba praegu läheb ekstra tuba vaja kõigi nende luttide jaoks, mis ülbelt välja sülitatud on. Kui kellelgi lutti vaja läheb, siis andke aga teada.
Postita kommentaar