Oh, aga mis ma ikka räägin. Eile avalikustas üks meie noorte emade vestlusringist, et tal on oma kahe kiisuga jalge all roheline miil loomaarsti juurde. Nähtavasti kiisud mängisid omavahel liiga metsikult ja ei lasknud lapsel magada. Nutsin terve õhtu. Ma ühest küljest saan küll aru, et ega üksikemana kahe kassi ja väikese beebiga kerge ilmselt ei ole, aga no kurat küll, kassid olid ju enne kui beebi, kas siis ei olnud võimalik mingi plaan B välja mõelda puhuks, kui kiisud ja laps omavahel mingil põhjusel ei sobi. Oleks vähemalt varem oma plaanist teada andnud, oleks saanud ise ringi kuulata, kas leiab kellegi, kes saaks kiisudele uue kodu pakkuda. Oleks, oleks... Esimesel hetkel tahtsin isegi päästele söösta, aga siis sain aru, et kolme konkureeriva isakassi ja beebiga siin korteris elu võimalik ei oleks. Ega mul palju muud teha ei olnudki, kui oma kassile tuunikalakonserv avada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar