Kuigi ma vist olen sellest ka varem kirjutanud, ei kao kahtlused ja küsimused lapse kasvades kuhugi, vaid närivad vanamoodi edasi, kasvades võrdeliselt sellega, mida targemaks saad nii kogemuste kui ka teooria võrra. Eile tegin selle vea, et lugesin raamatust läbi peatükid laste toitumise, haiguste ja allergiate kohta. Nüüd mõtlen, et a) kas oleks ikka pidanud nii vara lisatoiduga alustama, järsku tulevad mingid koledad neeruprobleemid või allergiad, b) kas see, et laps teinekord aevastab ja/või silmi hõõrub, ongi juba märk mingist koledast allergiast, c) kas ta kipub kisama kipitavate igemete tõttu või, hoidku jumal, algava kõrvapõletiku pärast. Üldiselt, õndsat Jerome K. Jerome'i parafraseerides, ainuke haigus, mida ei tundu olevat, on põlvekedra põletik.
Lootsin vaikselt, et ehk kasvades läheb nende päevaunedega paremaks, kui laps iseseisvalt magama jääma õpib, aga praegu läheb küll ainult hullemaks. Magamaminek ise ei olegi nii valus probleem, aga tupsu on poole tunni pärast kõpsti jälle üleval, silmad peas säramas ja hambutu naeratus laialt suus. Tunnistan küll ausalt, et see rohkem mu enda pärast, et oleks ilus, kui ta vähemalt korra päevas magaks kaks tundi või nii, aga ikkagi...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar