See, Kiir, oli teooria:
Seadus ei tohi reguleerida üksnes üksikjuhtu, vaid peab olema üldine ja abstraktne. Üldisus tähendab, et ta peab vähemalt teoreetiliselt hõlmama rohkem kui ühte adressaati.
...aga kui sa kive veeretama hakkad, see on praktika:
Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 939 esimene lugemine 08.11.2006, originaaltekst kättesaadaval http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/2006/11/t06110807-05.html#P282_64754
T. Velliste
Mul on küsimus selle eelnõu filosoofia kohta. Kas selle põhifilosoofia on lühidalt kokkuvõetav kahe järgmise näitega, et kui hunt paneb lambatalle nahka, siis see juhtum ei käi selle seaduse alla, kui aga hunt otsustab mõnevõrra näksida seda lambatalle, siis tuleb asuda lambatalle ja hundi lepitamisele?
R. Lang
Ma võiksin muidugi sügavalt süveneda sellesse küsimusse hundi ja lambatalle vahelises suhtes, aga põhimõtteliselt tõepoolest, kui on toime pandud ikkagi selline kuritegu, mille puhul on tegemist kannatanu surmaga ehk antud juhul siis tall on ära söödud, siis lepitusmenetlust rakendada tõepoolest ei saa. Nüüd selle talle näksimisega on natuke keerulisem lugu. Ka talle näksimine ehk inimesele raske kehavigastuse tekitamine teatud juhtudel on ju esimese astme kuritegu. Aga kui näiteks tallelt varastatakse ära käekott hundi poolt, siis ma leian, et talle ja hundi lepitamine peaks olema võimalik.
T. Alatalu
Meil jäi arutlemata siin see vahepealne seisund, kui hunt hammustab lambal ära, ütleme, ühe jala või kaks jalga või kolm jalga. Kas see on nüüd praegu niisugune üldine norm igal pool, et on ainult surm ja siis on juba, eks ole, kõik muu langeb ära ja on ainult siis näksimine, kui kasutada härra Velliste terminoloogiat? Või on veel midagi näksimise ja surma vahepealset teiste riikide seadusandluses ka ära märgitud?
R. Lang
Hundi seisukohalt vaadates loomulikult hunt võib käsitleda ka talle kolme jala ära söömist lihtsalt näksimisena. Ma arvan, et tallel on selles suhtes olemas erinev seisukoht.
A. Üprus
Siin olid huvitavad käsitlused seoses ilmselt nii Hemingway kui Remarque poolt, mõlema poolt püstitatud hüpoteesist, et antiloobil ja lõvil võib olla väga erinev arusaamine tõest. Aga hetkel me ei tegele tõe tuvastamisega vaid kokkuleppele jõudmisega. Nii et sellisel puhul on antiloobil ja samuti ka lõvil, või siis nendel kodumaistel variantidel võimalik kokkuleppele jõuda, mis tagab üldise rahu kogukonnas ja võib olla ka neile mõlemale kasulik.
K. Pikaro
Ma ei taha debateerida tallekese ja lamba teemal, sellepärast et kui ka talleke on ära söödud, siis kannatanu on ikkagi tema ema või üks tema vanematest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar