... lumesadu. Aru ei saand midagist.
Õudne ikka, kuidas teinekord õnnestub näost näkku endast täiesti intelligentne mulje jätta, ja siis paar päeva hiljem helistab sama indiviid ja telefoni teel võiks ta sama vabalt mulle ka "Äzhuzhuzhu-muhaghagha-lükka-tilli" öelda, ma ikka saaks sama palju aru. Probleemid kohaliku keelega, endiselt, ka seetõttu, et mulle endiselt jääb arusaamatuks, kuidas kõigile kohalikele tundub see sügavalt mõttekas, kui ma käin ringi ja pläägutan eelpoolmainitud stiilis. Probleemid kohaliku mentaliteediga, mismõttes inimesed lähevad muretult kolmeks nädalaks puhkusele ja lükkavad kõik oma suured projektid minu lauale, sest et ma pole ettenägelikult omale juulikuuks broneerinud seksikat ja hirmkallist pakettreisi Gröönimaale.
Iga päev tekib mul peale lõunat õudne kihu shokolaadi järele ja kui ma lollist peast omale varu laua peale soetan, on mul lõunaks süda paha ja pool kilo aknet näos, sest shokolaad on ju ometi söömiseks, mitte lauasahtlis hoidmiseks.
Näo järgi näeb Radovan Karadzic (kirjapilt? liiga laisk, et kontrollida) välja nagu muhe väike vanamees, mul on raske uskuda, et tegu võib julma sõjakurjategijaga olla. Aga ega ma sõjakurjategijatega tavaelus väga kokku ei puutu ka, mõnikord on mul oma erialavaliku üle siiralt hea meel, et abielulahutused, laste jagamised ja vanglakaristuse pikkus minust tööalaselt kaugelt üle ja kõrvalt läheb.
Positiivse külje pealt õnnestus viikendil tõestada, et minust saaks ehk üsna korralik pokkerimängija, kui vaid praktikat rohkem oleks. Alternatiivne karjäärivalik? Tea nüüd... ma parema meelega oleks vist see tüüp, kes MMORPG-des lahedat träni kokku korjab ja selle siis e-Bays lollidele maha parseldab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar