2009-11-24

Anton, külmutatud part

Täna koju tulles nägin meie kohaliku supermarketi ees suurt silti "Anton, külmutatud part - 59.50 kg". Mul läks kohe süda härdaks, kui ma kujutasin ette ilusat hästitoidetud punase nokaga Antonit üle muru tatsamas - ja siis järsku selline halastamatu finaal toidupoe külmletis.
Ega ma mingi taimetoitlane ei ole, kaugel sellest - ma olen surmkindel, et valdav enamus retseptidest meie vegetaarkokaraamatus ainult võidaksid tagasihoidlikust annusest peekonikuubikutest on the top. Aga toidu personifitseerimine on nagu ka see, mis mulle hästi ei istu. Et kõigepealt kutsume Mustikuks, krõpitseme kõrva tagant ja viime porgandeid - ja siis Mustiku-nimelised kotletid jõululaual?
Ma pole kindel, kas see oli Eestis või Taanis (arvan, et siiski Taanis), kus mõnda aega tagasi lavastati etendust kolme põrsakesega peaosas ja kohe alguses uhkelt välja kuulutati, et etenduse lõpupeoks saab peaosalised avalikult grillitud ja söödud. Inimsoost osatäitjad ütlesid ajakirjanikule kurvalt, et jube intelligentsed loomakesed, armsad ja sõnakuulelikud, kohe selline vaimne side on tekkinud, aga käsk on vanem kui meie ja kui hästi praadida, siis hamba all ei karju kah.
Sellised mõtted siis täna.
Võiksin ju ka oma kassi külmade talvepäevade rõõmuks kraeks teha, muidusööja selline (kauni krae saaks muidu, kuigi kasuka jaoks ilmselt jääks väheseks). Kuulsid, kass? Aeg end kasulikuks teha ja poest õlletoomine ära õppida.

Kommentaare ei ole: