Täna oli jälle noorte emade vestlusring. E pidas end esimesed poolteist tundi jumala eeskujulikult üleval, hoolimata sellest, et ülejäänud viis titte üksteise võidu kriiskasid. Teised noored emad õnnitlesid mind, et mul nii tasakaalukas ja rahulik laps. Ega ma kolm nädalat tagasi ka ei oleks uskunud, et keegi minu väikest tütart ja neid kahte omadussõna samas lauses kasutab, aga kirjeldasin siis tagasihoidlikult, kuidas E on viimased kaks nädalat täielik kukununnu olnud, magab ja sööb ja põhimõtselt kogu ülevaloleku aja mängib ja naerab ja laliseb õnnelikult. Teised olid jumala kadedad. Veerand tundi hiljem sõitis E-l katus minema nagu tuulispasast kantud ja röökimist oli nii, et üle väina Rootsis ka koerad saateks ulusid. Püüdsin küll last rahustada, aga need tissid oleks ma sama vabalt võinud endale ... toppida ja muidu ka. Ega muud ei jäänudki üle, kui see tige ja üleväsinud titt vankrisse toppida ja koju tagasi viia.
Siit moraal, et ei ole vaja oma tupsukesega küla peale uhkustama minna, kui sa just koostöös ette väga kindel ei ole (ma isegi ei tea, mis selleks vaja peaks minema - unerohtu ilmselt).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
sellega seoses meenus boliivia, kus emad olid pikamaabussis väga praktilised. üks mu taha potsatanud memm haaras 5 minutit pärast mootori käivitamist oma kotist miskist pulbrit, söötis seda titelesisse ja titt magas 16 tundi. ärkamiseks oli vana hea koka. lehed pandi kuuma vette, nats savi juurde ja oligi värskendav jook valmis. titt virgus veerand tunniga.
Nojah, eks ma ka aeg-ajalt tunnen nendest hopsti-lahendustest põletavat puudust. Samas, mulle meenus su Boliivia-looga seoses hoopis üks tuttava tuttavatest paar, kes tegid avastuse, et lapse pea peal on üks koht, kuhu kergelt vajutades titt plõksti magama jääb. Nad ise olid veel jube õnnelikud, et nii lihtne ja kuidas keegi teine selle peale pole tulnud. Kui ma õigesti mäletan, siis see asi lõppes neil vist haiglas...
Postita kommentaar