Hommikust saati on ainult sadanud, sadanud ja sadanud, nii et ma tõesti ei tea, kuidas me oma pärastlõunasse beebirütmikatundi saame, ilma sealjuures põhjalikult läbiligunemata. Aga eks see ole taas kord jälle peamiselt minu probleem - tõenäosus, et tupsuke oma magamiskotis ja kiletatud vankris soojaks ja kuivaks jääb, on küllaltki suur.
Neid asju, mida ma ei tea, on muidugi veel mitmeid. Näiteks seda, kui kaua tupsuke veel rinnapiima üldse saab, sest ta sunnik ongi nüüd hammustama hakanud. Ja need pisikesed nunnud valged riisiterakesed on ikka põrgulikult teravad, nii et see ei ole üldse naljakas. Selles mõttes ei ole tragöödia muidugi suur, et ma nagunii olin mõelnud vaikselt otsi kokku tõmbama hakata, kuu aja pärast tööle tagasi ja nii. Aga kuna tatitõvesesoon on just algamas, oleks ju ilus, kui tupsuke vähemasti hommikul ja õhtul edasi rinda saaks, kuigi hetkel on see üsna suure küsimärgi all.
Kummaline on ainult see, et ega mulle ju kogu see tissitamine kunagi eriti meeldinud polegi - olen kogu aeg pigem oodanud seda aega, et millal see läbi saab, laps inimese moodi sööma hakkab, saab ise volilt veini juua ja nii edasi. Ja sellegipoolest on nüüd, kui Selle Ajastu Lõpp üsna ähvardavalt horisondil terendab, kuidagi kurblik olla. Hormoonid ilmselt, mis muud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar