Kõrbenud armastus

Täna pakuti sööklas kartuliputru praetud sibulate ja peekonitükikestega. Nagu mulgipuder, ainult et kruubitu. Mulle tegelikult meeldib nii vaat et rohkemgi. Siis vaatab üks sekretäridest mulle taldrikusse ja ütleb, et Taanis kutsutakse seda rooga "burned love".

Kuidagi kõrgpoeetiline nimetus lihtsa talutoidu kohta, mulle tundub. Kuigi nime originaalpäritolu tundub olevat teadmata, tuli mulle käigu pealt pähe paar versiooni, kust see tulla võiks. Näiteks läheb mees õhtuks linna peale jaurama ja jooma ja järgmisel päeval lükkab naine kartulipudru sisse kõrbenud lihatükikesi. Et säh sulle, teinekord käitu, siis liha ei kõrbe põhja. Mehed muidugi enamasti nii peenetundelised ei ole, et sellisest vihjest aru saada, nii et sinna see armastus läks. Või siis unustas abielupaar peekoni pannile ja siirdus ise tagatuppa, khm, kunstikollektsiooniga tutvuma. Kui tagasi jõudsid, oli köök sinist suitsu täis ja Birthe-Maj naabermajast vangutas pead ja ütles: "See on nüüd küll üks kõrbemaläind värk!"

Anyways. Tänase õhtu plaanis on vaadata piraatide teist osa, sest David pole seda näinud ja siis me saame puhta südametunnistusega kolmandat osa vaatama minna. Ma teinekord ikka meenutan heldimusega, kuidas me Eevaga punast veini kinno sokutasime ja Narnia kroonikad vaadatavaks jõime...