Mu ema kaebused seoses Aerosmithi kontserdiga Tallinnas (vilets helikvaliteet; naabri küünarnukk silmakoopas; et selle eest raha tuleb maksta; muiduvahtimine, kuni isandad õllejoomise lõpetavad ja end pööblile näitama tulevad; lühikese kasvu tõttu lava mittenägemine; meeste karvased kõverad sääred) meenutasid mulle Michaeli räägitud lustakat lugu Roskilde festivalist 1997. aastal, mis teadaolevalt olla olnud kõige märjem Roskilde. Kuni praeguseni siis.
Nimelt, kuna trampiv rahvamass kiirelt kogu festivaliala mudaauguks muutis, lõbustasid osad enamate vaimuannetega õnnistatud tegelased end teedesse aukude kaevamisega. Muda ja vett oli absoluutselt igal pool, nii et augud täitusid küllaltki kiiresti, nii et möödaminejal neid praktiliselt võimatu märgata oli. Augu olemasolu tuvastamine enne kaelani muttakukkumist käis põhiliselt nii, et kui sa täheldasid tee kõrval toolidel istumas mingeid kutte, kes su lähenedes kahtlaselt vaikseks jäid ja itsitama hakkasid, oli põhjust olla väga-väga ettevaatlik, kuhu sa astud.
Et noh, igati loominguline meelelahutus ju. Kuigi üldiselt on hetkel vähe neid kohti, kus ma tahaksin vähem olla kui Roskildes telgis. Ehk, nagu kommenteeris festivali pressiesindaja: "Praeguseks on enamik telkijaid leidnud endale koha, kus on lihtsalt märg, aga mitte otseselt üleujutatud."Loo moraal: alati on keegi, kellel on veel halvem kui sul. Ema, mõtle, kui Aerosmithi ajal oleks sadanud ja sa oleks pidanud seda telgist kuulama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar