Õpetussõnu nahkköites

Veetsin kümme päeva Ungaris ja sain jälle natuke targemaks. Põhijäreldused, milleni seekord jõudsin, olid:

1. Jah, kaks kuud kestev vihmasadu ja seitseteist kraadi on kuradi ärritav, kui iseenesest on igal inimesel põhiõigus suvele. Vaheta see varjus 40+ kraadi ja pilvitu taeva vastu ning umbes kolme päevaga sain ma aru, et tegelikult pole Taani ilmastikul suurt häda midagi.

2. Kaubanduskeskused kannavad suurt, tänuväärset ja hädavajalikku funktsiooni - neis on õhukonditsioneer.

3. Kotis purunenud tuub paprikapastat jätab kõige hullemad laigud alati valgele kampsunile (ja mitte näiteks mustale dressipluusile, millest sul põhimõtteliselt nagunii poh oli). Hence, kasutagem kilekotte. Selleks nad ju ongi tehtud.

4. Ungari vähem poshimates kohtades väljas süües tuleb küsida pool portsu või lastepraad. Vastasel korral pead sa ülejäägid hobusega koju vedama ja peale vaadates pole nagu arugi saada, et sa midagi söönud oled.

5. VH1 valitseb! (Ma muidu oleks öelnud ruulib, aga minus on tekkinud hirm, et mu eestikeelne sõnavara vananeb kiiremini kui kaasaegne arvutitehnoloogia, nii et püüan jääda kirjakeele piiresse. Teisest küljest suurenevad mu taanikeelsed verbaalsed võimed järjepidevalt, välja arvatud üksikud apsakad, kus mul õnnestub tõlkida näiteks "asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokument" "seespidiseks kasutamiseks mõeldud dokumendiks". Näiteks.

Ajee, ja eile ostsin ma ära ka lennukipiletid, nii et 20-27 august väisan ma taas kord Eestit, alates 22ndast teatava taani printsi seltskonnas. 21ndaks lubas Trlp kohale organiseerida mustikad, et need margariitadeks töödelda ja nina korralikult täis tõmmata. See kõlab tõeliselt hästi, peab ausalt ütlema.