Vastupidiselt kõigile ootustele, ma olin absoluutselt kindel, et ma olen nüüd kõike näinud ja tagasiminekut enam ei ole, leidsin ma raamatupoest uhiuue Marian Keyesi. Nädalavahetuse lugemine oli kindlustatud, aga nüüd piinab jällegi tühi tunne: mis nüüd?!
Küsimus on ju ka selles, et ma olen kirjanduse suhtes nii kuramuse valiv. Kvaliteetkirjandus - tänan, ei. Mul seisab voodi kõrval juba mõnda aega mingi Salman Rushdie, mida ma olen end tagajärjetult üritanud lugema sundida. Mäletan, et keskkoolis lugesin "Mauri viimset ohet" ja väga meeldis, aga... Tänapäeval on krimid, naistekad ja Harry Potter nagu palju rohkem minu teema. Aga mitte igasugused krimid ja igasugused naistekad; ja mitte igasugune Harry Potter. Andke mulle rohkem lord Peter Wimsey't ja vähem kõiki neid nimetuid-näotuid inglise-rootsi-guatemaala politseinikke, kellest igaühel on probleemid a) alkoholiga; b) lähisuhetega; c) oma tööga; d) kombinatsiooniga eelnimetatutest.
Ma võiks ju alati minna ja osta endale päriseks Sõrmuste Isanda kõik kolm osa, aga see tundub liigse paigaltammumisena juba isegi minu jaoks. Et nagu, kaua võib. Tsiteerides (mälu järgi ja tõenäoliselt ebatäpselt) üht mu lemmikpoeeti: "Naisluuletajad pole enam need."
Kriis, kirjanduslik kriis. Minuga on ilmselt nii, et mida vanemaks, seda halvemaks. Sõnnikutükikesena selles kirsimoosis figureerivad üksnes jäänukid mu varasemast heast maitsest, mis nagu igasugust jama ka täiel määral nautida ei lase.
Kõrvalepõike korras: täheldasin täna Delfis artiklit sellest, kuidas taanlasi loodusesse seksima kutsutakse. Igati sümpaatne algatus ju iseenesest, aga ma olen jumala kindel selles, et aasta tagasi kirjutasid Taani ajalehed sellest, kuidas seks avalikus kohas, sh looduses, võib kaasa tuua kriminaalkaristuse (ja vahelejäämise korral ka suhteliselt tõenäoliselt seda teeb), tuues sealjuures õpetlikuks näiteks konkreetseid paarikesi, kes looduskaunite kohtade ilu väga, khm, kõrgelt hindasid. Otsiks siinkohal ka konkreetse viite, kui ainult laiskus, neljas surmapatt, mu vaimu ja liha tagasi ei hoiaks.
2 kommentaari:
Mina ei pidanud ka eile vastu ja hakkasin Marian Keyesi lugema. Kuna ma tunnen ennast kohutavalt süüdi kui ma akadeemilist krjandust ei loe, siis on minu oma vähemalt soome keeles, et arendan vähemalt oma lingvistilisi võimeid. Tarinan toinenn puoli on nimeks.
haha, see ainuke Keyes, mida ma veel lugenud ei ole, on mul ka taani keeles: "Under dynen". See läheb ka ilmselt keelepraktikana arvesse.
Postita kommentaar