Carpe(t) diem

Ma olen Kopenhaagenis ringi kõndides juba pikemat aega mõelnud, et fotoaparaat võiks olla selle standardvarustuse hulgas, mida ma käekotis endaga ringi kannan.
Eelkõige tikuvad sellised mõtted pähe näiteks siis, kui märkan, et mingi loominguline kollektiiv on koduse bussipeatuse tulba ümber meeste jalgratta paigutanud. Ja nii ikka, et bussipeatuse tulp sealt keskelt raami vahelt läbi läheb. Pidi ikka projekt olema - ma üldse ei saa aru, kuidas nad seda tegid, mulle kangastuvad kaks treppredelit, kolm politseinikku - ja palju õnne kohalikule omavalitsusele, kes mingil hetkel ratast sealt ilmselt eemaldama peab hakkama.
Või näiteks siis, kui märkan kõrvaltänavale pargitud kabriolett-Jaguari, millele omanik on suure musta-valgekirju päevavarju peale kinnitanud, kindluse mõttes veel teibiga, et tuule käes minema ei lendaks. No muidugi, Taani kliimas ilma Meetmete tarvituselevõtuta vihm täiesti kindlasti rikuks kalli auto istmed ära.
Või näiteks siis, kui lähen reede õhtul üle kuninganna Louise'i silla linna poole ja näen, et tiigi ääres joob kohvi mees, kelle jalgratta lenkstangil istub suur pirakas haigur. Algul mõtlesin, et topis, aga siis lind pilgutas silma ja hakkas nokaga end tiiva alt sügama.
Aga pole viga, naised saunas rääkisid, et algaval hooajal pidi tööandja kõigile iPhone'id andma, nii et küll siis ka see probleem lahenduse leiab. (Allakirjutanule iPhone'i andmine on muidugi täielik ressursi raiskamine, ma nagunii seda muuks kasutama ei hakka kui helistamiseks ja sms-i saatmiseks, kusjuures tõenäoliselt läheb mul vaja vähemalt kaks vägisõnadega täidetud kuud, et sms-i saatma õppida.)